On pühapäeva hommik, kell on 10 ringis, istun oma rõdul, naudin oma hommikust teed ja hetke ning hakkasin kirjutama. Pühapäev on tore päev, see on päev mulle endale. Alguses olid mul tegelikult hoopis teised plaanid ja mõtted, mida ma hommikupoolikul teen, aga nüüd istun hoopis siin rõdul ja kirjutan. Igal hommikul, kui ma ärkan, siis ma mediteerin umbes 10 min ja mõtlen sealjuures läbi oma päeva, mõtlen mida ma teen hommikul, pärastlõunal ja õhtul.
Meditatsioon.
Kuna asju, mida ma teha tahan ja teen paralleelselt, on palju, siis ma rahustan esmalt oma meeled, et ma ei hakkaks mõttetult ringi tormama ja sahmima. Nii tegin ka täna hommikul – mediteerisin ja siis tegin oma pühapäevase päevaplaani.
Elu, see aga ümbritseb meid iga päev, elu ja hetked ei oota. Kui sa hetke ära ei kasuta, siis seda samasugust hetke enam ei tule, see on siis möödas ja see on siis minevik. Sama energiat ei ole võimalik enam uuesti luua.
Alguses oli mul plaan, et teen endale valmis kannu head rohelist teed ja siis lähen seda voodisse jooma ning seal õpin natuke (umbes tunni), seejärel koristan toad, siis võimlen, siis lähen linna jne. Kui ma olin tee valmis saanud ja valasin selle tassi, siis aga läksin seda hoopis rõdule jooma. Nii ma siis jäin oma rõdult vaadet imetlema ja kaugusesse vaatama. Mul on rõdult ja aknast ilus vaade Tartu kesklinnale. Näen aknast Toomemäge, Vanemuist, “Plaskut”, Jakobi mäge ja Eesti lippu lehvimas. Ilm on mõnus soe, aga pilves ja pole palav, pääsukesed sädistavad ja nii mul tekkiski hoopis tunne, et tahan kirjutada. Siin ma nüüd olen, istun rõdul ja kirjutan seda blogi.
Minu pühapäev.
Viimasel ajal ongi nii, et teen endale päevaks ühed plaanid, aga tegelikult hakkan tegema hoopis teisi asju. Viimased kaks aastat on mul olnud väga rahulik ja stressivaba elu, pea iga päev on nagu pühapäev. Selline elu on mul võimaldanud suurendada oma loovust ja läheneda asjadele ja olukordadele loominguliselt ning teha asju tunnetuse järgi, ehk teha seda mida ma tahan hetkel teha.
Kui väljas oleks ilus ilm, siis ma läheksin kindlasti randa, päevitaks ja mõtleks ning kõik nö “praktilised tööd” lükkan ma siis alati edasi, isegi siis, kui need olid mu päevaplaanis. Minus ei tekita see stressi, kui ma lükkan edasi nö “kohustuslike” koduste tööde tegemised nagu näiteks koristamine, pesu või akende pesemine jne. Eks sellised asjad saavad alati tehtud ja ilusat ilma, ilusat päeva, varahommikut ja mõnusat hommikust energiat ei ole mõtet raisata selliste asjade tegemiseks, isegi mitte siis, kui need olid päevaplaanis.
Katsun kulgeda läbi elu nii, et lähen kaasa vooluga.
Järgin intuitsiooni, siis kulgevad asjad loomulikku rada ning kõik lahendused ja otsused tulevad lihtsamalt.
Mulle meeldib järgmine mõte, mida ma proovin oma elus järgida:
“Vesi voolab alati sinna, kuhu on lihtsam teed teha. Vesi ei võitle, et pääseda rajale, mis ei kulge loomulikult ja lihtsalt.”
Kui mingi asja tegemisel ilmnevad kohe takistused, siis järelikult pole õige seda teha ja tuleb valida teine tee.
Kui mingi asja tegemine on sulle ette nähtud ja sellega tegemiseks on õige aeg, siis kõik kulgebki lihtsalt ja loomulikult ilma eriliste pingutusteta.
Kuid, et niimoodi elada – see on elama õppimise kunst!
Mina kulgen praegu oma elus nii, et teen korraga mitut asja. Kõik õpikud ja õpetused juhendavad nii, et oma eesmärkideni jõudmiseks tee üks asi lõpuni ja siis alusta teisega. Ka mina olen varem nii teinud, aga praegu teen teisiti ja see on palju keerulisem, sest loomulikult võib niimoodi mitut asja tehes kaduda silmade eest algne eesmärk ja siht kuhu sa tahtsid jõuda.
Just nii nagu internetis surfateski, et lähed ühte asja vaatama ja siis tulevad aga igasugused lingid ja jõuad ei tea kuidas ei tea kuhu ning see, mida sa alguses tahtsid vaadata ja teha on lõpuks hoopis meelest läinud.
Ära organiseeri ennast üle.
Mulle tundub, et siis kui oled väga kammitsetud ja organiseeritud ning hoida väga kinni oma rutiinidest ning järgid täpselt igapäevaelu kohustustega seotud plaane ja tegevusi, siis jääb märkamata ja nautimata olevik, olevikus pakutavad hetked ning võimalused.
On ju eestlastele omane, et teen ära selle ja selle, siis puhkan.
Töötan nii palju, saan nii palju raha ja siis puhkan, siis kui olen 50 olen saavutanud piisavad heaolu ja materiaalse vabaduse, siis puhkan ja naudin elu.
Seetõttu kujunevadki mu päevad samuti selliselt, et mõtlen hommikul, et teen ühte, aga sageli teen päeva jooksul hoopis teisi asju. Juhtub, et lähen linna ühe eesmärgiga, aga saan seal kokku mõne hea sõbra või tuttavaga, keda pole aastaid näinud ja läheme temaga hoopis kohvikusse ja räägime mitu tundi juttu.
Need asjad, mis mul olid siis planeeritud teha, jäävad tegemata, aga ma ei “põe” sellepärast vaid naudin seda hetke ja tunnen rõõmu kohtumisest selle inimesega ning olen sellega rahul sellega mida mulle päev ja see kohtumine pakkusid.
Pühapäev on aeg iseendale.
Vahepeal on aga päike välja tulnud ja ilm soojaks läinud. Seega on nüüd randa minek, sest pühapäev on aeg iseendale ja kes teab, millal jälle päike väljas ja ilus ilm. Eestimaa suvi on hetlik. Üks asi, aga mida ma täna õhtul kindlasti teen, on spinati-pirukas. Seda ma lubasin oma pojale teha ja seda ma kindlasti teen. Ilusat pühapäeva ja elu nautimist ….
