Kui lapsed on suured.
Kõik me teame laulu “Kui me lapsed on kord suured”. Mis saab edasi kui lapsed on suured? Sellel nädalal sai minu poeg 18. aastaseks. See ei ole koht, kus ma tahaks praegu jagada kellelgi õpetussõnu mida teha kui lapsed on suured. Ma leian, et iga inimese elu on temal endal elamiseks ja kõik õppetunnid tuleb igal inimesel omal nahal selgeks saada ja ära õppida. Just nimelt on lapsed need, kes meid kõige rohkem õpetavad ja arendavad. Ma tahan jagada siin mõtteid, mis on minul tekkinud koos oma lapse suureks kasvamisega.
Eks ma mõtlesin sellele, et varsti on mu laps 18 ja täisealine viimane pool aastat järjest sagedamini. Rohkem hakkasin ma mõtlema sellele paar kolm kuud enne tema sünnipäeva. Mõtted ja mõttekäigud seoses sellega on olnud väga huvitavad. Umbes kuu enne tema sünnipäeva tekkis mõnus kergendustunne ja tundsin, et minu töö on tehtud, ta on saanud suureks ja saab iseseisvalt hakkama. Kaks nädalat enne tema sünnipäeva ütlesin seda ka oma pojale, et nüüd on minu töö tehtud ja tema vastas sellele: “Jah, on tehtud ja on hästi tehtud!“. Minu jaoks on see parim tunnustus mida võiks üldse saada ja kuulda oma täiseliseks saanud lapse suust.
18 – väliselt ei muutu midagi, aga vastutuse teatepulk on üle antud.
Tegelikult ei muutu igapäevases elus ju mitte midagi, aga tunne on teine, vastutuse teatepulk on nüüd tema enda käes. Muidugi ei toimunud see nii, et sai 18 ja ma ütlesin, et nii nüüd vastutad ise kõige eest, ta ei pruugiks ju teadagi mis see kõik on mille eest ta vastutab. Kõik on toimunud järk järgult ning vastutust ja ise otsustamist olen ma järjest talle endale andnud ja võimaldanud. Näiteks ei ole ma mitte kunagi kontrollinud ega küsinud, kas ta on kodused koolitööd ära teinud. Selle vastuse andsime me talle isaga kohe esimesse klassi minnes. Selgitasin, et ta õpib koolis isenda jaoks, sellest kuidas ta õpib, millised on hinded, sellest sõltub tema tulevik.
Nii ongi kõik üksteist kooliaastat olnud, et oma kooliasjade eest on ta kogu aeg ise vastutanud. See on tema elu ja tema vastutus, kui mina oleksin hakanud kontrollima kas ta õpib ja millal õpib, siis oleks see kohe olnud minu mure, mitte tema oma.
Ka muud eluks vajalikud asjad saanud järk järgult tema enda vastutusele. Nii oma asjade planeerimise: arstid, hambaarstid, juuksurid, pesu pesemised kui reiside korraldamised. Selle kõigega saab ta edukalt hakkama, teab mis on e-riik ja kuidas ja kus asju ajada.
Mõtted enne ja pärast 18.
Huvitav on see, kuidas mõtted muutuvad. Kui laps on väike ja kasvab, siis me ootame kogu aeg seda aega millal ta saab suureks. Ootame, millal hakkab kõndima, millal läheb kooli, millal kooli lõpetab jne, jne … Kui ta oli 10-11 aastane, siis tundus vanus 18 väga kaugel olevat ja see oli väga pikk aeg oodata. Kui laps oli vanuses 13, siis oli 18 saamine juba lähemal, sest 5 aastat pole enam väga pikk aeg. Kui laps sai 15, siis oli jäänud kõigest 3 aastat, see pole võrreldes varasemaga enam mitte midagi. Vanuses 17 oli ju 18 aastaseks saamine käega katsuda, ainult natukene veel …..
Aju on aga huvitav. Nii nagu minu poeg sai 18 tekkis mul kohe vastupidine tunne ja mõte, et appi kui kiirest need 18 aastat on läinud. Kohe oli mõtlemine selline, et alles ta oli nii väike, alles hakkas käima, alles läks kooli, alles ta oli 13 või 15 aastane ja nüüd juba täismees. Need, kes seda pole tundnud ilmselt ei usu, et see mõte pöördub nii kiiresti ringi, aga täpselt nii see oli. Kõik muutus päevaga teiseks.
Mis saab siis kui laps kodust lahkub?
Kohe kui poeg oli saanud 18, tekkis ka nostalgiline mõtlemine ja kerge nukrus. Ma ei ela minevikus ega meenuta seda pidevalt. Meenutan olnud asju mõõdukalt ja teen seda eriliste sündmuste puhul. Lapse täiealiseks saamine on see õige aeg kui heita pilk tagasi minevikku ja vaadata tulevikku.
Nukrus tekkis seetõttu, et praegu ta veel elab minuga koos kuni gümnaasiumi lõpuni, edasi on tal oma valikud ja plaanid tehtud. Praegu on ju nii, et ikka ootan teda koju koolist või mujalt ja vaatan, et söök oleks olemas. Siis aga, kui laps lahkub kodust ja asub elama omaette on kõik teine. Üks asi on see, et me teame seda, et see juhtub, teine asi on see, kui see on juba päris käega katsutav ja juhtub varsti. Tean, et paljud ei taha lasta oma lapsi endast eralduda vaid käivad neid ikka nö õpetamas, abistamas, hoolitsemas, et oma vajalikkust tõestad. Kuna ma tean, et ma ei hakka seda tegema, siis seetõttu on mul selle mõttega vaja rohkem harjuda. Olen tema jaoks olemas, aga ei sekku tema ellu.
Lapsed on meie külalised ja tulevad meie ellu, et meid õpetada.
Ma olen väga tänulik selle eest, et mu poeg on minu ellu tulnud. Tema on minu elus parim, mis saab üldse juhtuda. Ma olen märganud, et mida suuremaks saab laps, seda suurem on ka rõõm ja õnn mida ta ellu toob ja pakub. Ma usun, et iga laps tuleb meie ellu siis, kui me oleme selleks valmis. Minu poeg tuli minu ellu just siis kui selleks oli õige aeg. Ma ei planeerinud seda, aga ma tean, et just siis oligi see kõige õigem aeg.
Ekslik on arvamus, et me saame oma lapsi kasvatada.
See mõte ei ole midagi uut ja originaalset, tegelikult tulevad lapsed meie ellu selleks, et meie kasvaksime ja areneksime koos nendega. Need, kes on pedagoogikaga ja lapse arenguga kursis teavad, et kõige olulisemad on lapse esimesed viis eluaastat, siis on see aeg kui vanemal tuleb teha ära oma põhiline töö. Need viis esimest eluaastat lapse elus on see aeg kui me saame oma last kõige rohkem mõjutada. See aeg on nö “lastetuba” mille tulemused hakkavad välja paistma hiljem ja mõjutavad meie last kogu tema elu. Muidugi ei tähenda see seda, et pärast lapse 5.a saamist on meil oma töö tehtud, sugugi mitte.
Kuidas edasi, kui lapsed on suured?
Mida suuremaks ja iseseisvamaks lapsed kasvavad, seda rohkem tuleb tegelikult vanematel iseendaga tegeleda. Seda vähem nõuavad lapsed igapäevast hoolt ja tähelepanu. Mida suuremad lapsed, seda rohkem vajavad nad oma vanematelt vaimset tuge, mitte nende ellu sekkumist ja õpetamist. Kui lapsed on suured, siis annab neile kindluse ja meelerahu ning võimaluse oma eluga tegeleda see teadmine, et neil on vanemad ja vanemad tulevad ise oma eluga toime.
Side laste ja vanemate vahel on ja jääb igal juhul ning lastele. Täpselt nii, nagu meie oleme oma laste, nende tervise, heaolu, käekäigu ja kõige muu pärast muretsenud ja mõelnud, siis täpselt sama teevad meie lapsed siis, kui meie oleme vanad ja nemad täiskasvanud.
Mulle on andnud kindluse see, et mu vanemad on minu jaoks olemas olnud. Nüüd on minu ülesanne elada nii, et laps ei peaks minu pärast muretsema. Ma pean elama nii, et ta teaks, et minuga on kõik hästi, et ma saan hakkama, et ta teaks ja tunneks seda, ükskõik kui kaugel me ka tulevikus üksteisest elame.
Lilled emale. Need kinkis mulle minu noorem õde. Aitäh talle!
Seotud lood: “Kuidas püsida õnnelik”