Mõtted elust. Kas sul ei ole vahel tekkinud tunne, et soovid kellegi võõraga rääkida oma mõtetest nii, et see inimene ei tea sind ega sinu tausta? Minul küll on. Kui mul see soov tekib, siis ma haaran nö sule, ehk tegelikult oma armsa laptopi ja hakkan kirjutama. Vahel kirjutan ma märkmikusse, sinna kirjutan mõtteid, mõtesähvatusi, ideesid ja unistusi, mis veel ei ole valmis avalikuse silmade ette tulema. Need on veel liiga noored ja toored selleks. Iga asi omal ajal ja vajab küpsemist ja laagerdumist. Kuid tänapäeval selleks küpsemiseks ja laagerdumiseks mõtetel eriti aega ei jäeta. Kõik, mis pähe tuleb paistakse kohe suure pauguga välja, sotsiaalmeediasse või helistatakse sõbrale või kirjutatakse kohe kellelegi. Aga asjad peavad laagerduma ja mõtted ja ideed küpsema, et välja ilmuda õigel ajahetkel.
Nii mul siis tänagi tulid sellised mõtted elust, mida teiega jagan. Kust ja kuidas need tulevad ei tea, kõige paremad mõtted ja inspiratsioon on mul alati tulnud köögis.
Minu mõtted elust, kuidas elu käis 80-ndatel ja 90-ndatel aastatel
Kas oled vahel igatsenud taga vanu aegu, kui elu oli aeglane ja Facebooki ei olnud, ei olnud ka teisi nö elu kiirendeid ega võimendeid? Kui kõik kulges aeglaselt omas kindlas rütmis. Kas oled igatsenud aegu, kui inimesed ja sõbrad pidasid ise meeles sinu sünnipäeva, mitte FB ei tuletanud seda meelde ja sõbrad ja ka sina panid sünnipäevakaardi postiga teele juba mitu päeva varem, et sünnipäevalaps selle ikka õigel päeval kätte saaks?
Kas mäletad aegu, kui jõulukaarte (õigemini uusaastakaarte) osteti poest või telliti postiljoni käest juba novembrikuus, et saada ikka ilusaid kaarte. Kas mäletad, et need kirjutati kõik käsitsi, mõeldi ja otsiti välja salmid. Mõeldi iga kaardi juures kellele see kaart sobib ja mis salm talle sobib. Ilmselt oli vaja ka meenutada ja kontrollida, et ega pole eelmisel aastal sama salmi saadetud. Vähemalt nii toimus see meie kodus ja see oli väga pikk ja põhjalik protsess, sest minu emal oli 5 õde ja üks vend, siis ka isapoolsed sugulased, lisaks veel hulgaliselt lapsepõlvesõpru, sõpru koolist ja ka töökaaslased nii emal kui isal. Ma mäletan, et algusaastatel kui ma olin väike tegid ema ja ise seda valikut koos.
Elu ilma mobiiltelefoni ja internetita
Ka mäletate aegu, kui inimestel ei olnud telefone, ma mõtlen tavalisi lauatelefone, mitte mobiiltelefone. Selline telefonide laialdasem võimalus tekkis alles 90-ndatel pärast Eesti taasiseseivumist ja kodust kaugekõnede valmine samuti ei olnud siis veel võimalik. Teise riiki helistamiseks pidi ju enne 90-ndaid minema Telegraafi ja seal järjekorras ootama, millal on sinu kord ning siis said vist umbes 5 minutit rääkida. Minu mäletamist mööda oli vist ajaline piirang.
Kaugekõnet teise riiki sai ju ainult telegraafist eks ikka selleks, et su kõnet saaks pealt kuulata ja salvestada. Tänapäeval on lihtne, niikunii kuulavad kõik su nutitelefonid sind pealt ning on teada ka su täpne asukoht. Selleks, et sind saaks pealt kuulata pole vaja sul mitte kuhugi kodust minna.
Kuidas suheldi siis, kui ei olnud mobiiltelefone?
80-ndate lõpus minul ja minu sõpradel kodus telefoni ei olnud. Siis, kui tahtsid mõne sõbraga juttu rääkida, võtsid lihtsalt “jalad selga” ja kõndisid mõned kilomeetrid tema poole. Mina elasin siis Tartus raudteejaama kandis ja sõbrad supilinnas. Kõndisin sõbrale külla, selgus, et teda kodus ei ole. Ei olnud võimalust ka helistada ja küsida, et kas sa tuled varsti tagasi, siis oleks oodanud. Eks siis kõmpisin edasi järgmise sõbra poole ja vahel juhtus, et ka teda ei olnud kodus.
Jalutamine aeglustab elu ja soodustab mõtete selginemist.
Nii sai lihtsalt jalutatud ja samal ajal oma pead ja mõtteid tuulutatud ning ilmselt kadus selle jalutamisega ka vajadus rääkida. Ajaga oli kõik juba lahtunud ja ilmselt oma aktuaalsuse kaotanud. Emotsioonid ei käinud üle pea nii nagu praegu, kõigel ja kõigil oli aega settida.
Mina sain endale telefoni alles 1996.a, tean täpselt, siis kui ostsin endale esimese korteri, siis sinna sain ka lauatelefoni. Varsti pärast seda sain ka juba mobiili, millega helisamine oli muidugi hirmkallis, aga oli ju ikkagi vaja.
Minul oli küll endal juba 90-nadte alguse e-post ja töö juures internett ning e-kirju saatsin neile kelle oli see võimalus, kuid igaühel seda võimalust ei olnud. Seega liikusid siis veel telegrammid.
Ma olen isegi saanud vist veel 90-ndate lõpus oma Tallinna sõbrannalt Tartusse telegrammi. Täpselt ei mäleta miks, vist kutsus Tallinna külla. Lahe eks ole. Ma ei tea, kas mu poeg, kes saab kohe 23.a. üldse teabki telegrammist midagi. Vast teab, ta tegutseb IT alal, kuid paljud noored ei tea ilmselt midagi, mis see telegramm veel on.
Mõtted tänapäeva elust
Kuid nüüd, kui me ei käi enam valimas postkaarte, ei kirjuta neid käsitsi, ei pea enam minema telegraafi helistama. Nüüd, kui meil on kodus pesumasinad, kuivatid, nõudepesumasinad, robottolmuimejad, keskküte ja soe vesi, kõik masinad, mis meie eest tööd ära teevad. Nüüd, kui salme ja kirju kirjutab tehisintellekt ehk AI, siis kas nüüd on meil aega rohkem? Mis on sinu vastus?
Seda, et peaks telegraafi minema helistama ma muidugi taga ei igatse, kuid aeglasem elu meeldib mulle küll.
Kas saab ja kuidas saab elu aeglustada?
Kuidas seda teha? Elu on võimalik ise aeglasemaks muuta, selleks esimene kõige lihtsam samm on see, et pane endale päeva peale ainult üks ja kõige tähtsam ülesanne. Täida see ülesanne ära ja sa oled esmalt kohe õnnelik, et oled oma ülesande täitnud. Seejärel saad teha veel palju muid asju ja sa tunned, et sa oled efektiivne ja produktiivne ja sa oledki seda.
Loominguline tegevus ja käeline tegevus on need mis aeglustavad elu ja sealjuures on meditatiivsed ning soodustavad mõtlemist ning mõtete settimist.
Näiteks joonistamine on hea meditatiivne tegevus. Nii valmivad minu pildid.
Millised on sinu mõtted elust tänapäeval?
Mis on sinu vastu, kas sul on aega nüüd rohkem kui varem?
Mulle endale tundub, et tegelikult kogu selle kõrgtehnoloogiaga on tekkinud hoopis selline fenomen, et kõigil on aega tegelikult vähem. Varem oli aega pühapäeval minna sõbrale külla ja temaga pool päeva juttu rääkida. Kuidas on nüüd, kas on sellist aega?
Minu esimene vastus oleks, et minul ei ole. Kuid, kui asja üle järele mõelda, siis tegelikult ilmselt oleks mul aega. Kuid milles on siis küsimus, eks ole? Küsimus on selles, et meil on rohkem valikuid millega oma aega sisustada. Lihtsat niisama tavalisel pühapäeval kellelegi külla minna seab su ette valikud, et sa tahad oma aega kuidagi teisiti sisustada.
See ei tähenda tegelikult seda, et sõbrad ei ole olulised, see on tegelikult tingitud sellest, et mobiiltelefon, sotsiaalmeedia, e-post jm tehnoloogia on loonud meile illusiooni, et me saame oma lähedaste ja sõpradega ju alati suhelda kui me tahame.
Kuid selline illusioon tekitab selle, et reaalne suhtlemine lükatakse edasi, edasi ja edasi. Kogu aeg on kõigil kiire, kogu aeg on kõik millegiga hõivatud, kuid kas see hõivatus on väärtuslik.
Pane paika enda olulised tegevused ja asjad mis on tähtsad, helista oma sõbrale, emale, vanaemale, lapsele juba täna ja lepi temaga kokku kohtumine silmast silma.
Ühel päeval, kui sa leiad selleks aega võib olla juba liiga hilja, seda inimest enam võib olla ei ole!
Ma mäletan veel, et üks mu sõbranna, kes oli 90-ndatel päris pikalt Saksamaal tööl, ütles mulle, et seal mitte keegi ei lähe mitte kunagi kellelegi külla niisama ja ette hoiatamata. Meile tundus see toona päris veider, et kuidas ei lähe? Normaalne, et külla minnakse niisama ja ilma põhjuseta. Nüüd oleme me ammu juba samasse seisu jõudnud. Ma ei oska selle kohta isegi mitte midagi arvata, et kas mulle see meeldiks, kui keegi niisama ilma ette hoiatamata ja kokku leppimata mulle külla tuleks. Vist ikka ei meeldiks. Elu on muutunud privaatsemaks!
Loe veel blogist kuidas elada lihtsat elu siit.
Kui sa tahad kellegi võõraga rääkida, kes sind ei kritiseeri, kellel ei ole sinu kohta mitte mingit arvamust, ega eelarvamust, kes ei tee sind maha, kes aitab sul lihtsalt sinus endas selgusele saada, aitab sind suunata sulle sobivale teele, toetab sind ja aitab sul leida enda tugevused ja eneseusu, siis tule minu kui Life Coachi vastuvõtule.
Vaata Life Coachi kohta rohkem siit.