Aasta 2019 lõppemine on eriline, sest lõpeb üks aastakümme ja algab uus. Selline kümnendi vahetus annab põhjust vaadata natuke sügavamale enda sisse ja minevikku. Minu jaoks on see juba seitsmes aastakümnend, mis kohe, kohe on algamas. Kui hakkasin arvutama, siis mõtlesin, et tegelikult täitsa uskumatu, kuidas nii, ma pole ju nii vana. Aga tõsi ta on, kohe kohe saan näha meie ajaarvamises seitsmendat aastakümmet. Olen sündinud 60-ndate II pooles. Kahjuks ma 60-ndatest väga palju ei mäleta, aga mingid mälestused siiski on.
Minu mälestused jõuludest ja aastavahetustest läbi kuue kümnendi?
Kahe esimese kümnendi jooksul minul jõuludest erilisi mälestusi ei ole, välja arvatud see, et vanaema käis kirikus ja tõi kuuse palju varem tuppa kui meie. Tegelikult ei ole lapse jaoks vahet, kas need on jõulud või näärid. See oli eriline aeg, mida tasus oodata.
Väike pilguheit minevikku annab lühiülevaate meie Eesti nõukogude aegsest elust-olust jõulude ja aastavahetuse ajal.
Esimesest aastakümnendist on minul sellised mälestused, et jõulud olid siis tõepoolest lumised ja lund oli palju. Kuigi sellel ajal ei võinud jõule tähistada ja me ei saanud jõule pidada ka selle, et meie ema oli õpetaja. Eks siis tähistati nääre, aga lumi oli maas juba enne nääre. Näärivana tõi kingituseks suusad ja kelgud ning lapsed teadsid mis on lumi. Elasin Lõuna-Eestis ja meil oli alti talvel lund ning mina oskasin suusatada kuue aastaselt ilma keppideta mäest alla ja ka üles pidin ilma keppideta tulema, sest näärivana tõi meile vanema õega kahepeale ühed suusakepid. Mis te arvate, kes siis sai keppe kasutada sai?
Seega 60-70-ndatest on minul mälestused jõuludest, et olid ilusad lumised pühad, emal oli koolivaheaeg ja me saatsime oma rohkearvulisele suguvõsale jõulukaarte ja saime ise samuti hästi palju jõulukaarte. Kaartide saatmine ja saamine oli põnev, püha ja tore tegevus ja sellest on mul hästi ilusad mälestused. Kaartidele oli vaja salme ning salmid ei tohtinud korduda, samuti pidas ema järge, et keegi ei saaks järgmisel aastal sama salmi ega sama kaarti. Jõulukaardid olid meil igal aastal uued ja olid ilmselt vanematel varakult varutud, sest selline kaup oli defitsiit. Kõik oli enne täpselt välja arvestatud kui palju kaarte on vaja saata. Ilmselt me saatsime neid ikka 20-30 ringis, arvestades emal oli 5 õde ja vend, veel isapoolsed sugulased, siis mõlema vanema sõbrad ja sõbrannad. Kui olime väiksemad, siis mängisime aastavahetuse ajal koos vanematega ka lauamänge.
Jõulude, kui püha pidamine tekkis 80-ndatel.
Jõulud, kui mingid pühad hakkasid minu teadvusse tekkima 80-ndate lõpus, siis, kui olin juba täiskasvanud ja teadlikum ning kuulnud elust väljaspool NSVL-i. Tekkisid salajased jõulud. Natuke oli antud inimestele ka vabamat hingamist ja kõik “pokri” ei pistetud, kes kuuse enne 28-ndat detsembrit tuppa tõid. Kuuske oli linnas jõulude ajal üldiselt keeruline hankida, sest siis ma elasin juba Tartus ja üürisime koos töökaaslasega korterit. Kusagilt me ikka selle kuuse vahel 24.detsembriks saime. Aastavahetusel oli küll kuuski saada, aga jõulude ajal oli keeruline.
Kuna minul lapsepõlevest jõulude, kui kristlike pühade pidamise tradistiooni ei olnud, siis ei olnud alguses ka väga ettekujutust sellest, kuidas neid jõule peaks tähistama. Olin ju täiesti nõukogude sotsialistlik koolilaps ja usku meie vanemad meile peale ei surunud ega olnud ka ise usklikud. Tööl pidi sellel ajal olema, vabu päevi loomulikult ei olnud ning Võrumaale, kus vanemad elasid, minna ei saanud, sest sinna oli vaja Tartus bussiga minna ja selleks oli vaja kahte päeva. Küll olid siis ikka vahemaad pikad ?.
Mäletan, et paaril korral tuli vist sõbrannaga mõte minna kõrts, aga kui kõrtsi kohale jõudsime, siis saime aru, et see ei ole see koht kus sooviks täna olla. Tegelikult olid kõrtsid jõulude ajal tühjad ja mingit pidu ei olnud. Mõned korrad sai käidud ka kirikus, need olid muutunud jõulude ajal popiks ja uskmatutest ülerahvastatud. Mulle 80-ndate lõpu kirikuretked mingit erilist muljet ei jätnud, tolleaegsed jutlused olid liiga vanaaegsed, kirikud olid puupüsiti täis inimesi, kes ise ka ei teadnud miks nad sinna kirikusse läksid, aga läksid, kasvõi protesti pärast või sellepärast, et see oli uus mood. Rahvas tahab ikka moe kaasas käia ja nii siis seal kirikus jõulude ajal käidi. See moevool on jäänud endiselt massidesse, kes käivad ainult jõulude ajal kirikus ja ei teagi täpselt mis need jõulud on ja miks kirikus käiakse.
Jõulud 90-ndatel aastatel.
90-ndatel hakkas juba infot ja kombeid meie riiki rohkem jõudma, kuidas jõule tähistada ning siis anti juba üks päev vabaks ning sai minna maale. Tekkisid kirikus ja surnuaial käimise traditsioonid. Teadvusse jõudis minule jõulude päristähendus 90-ndate lõpupoole, ja ka see, kas võtta see komme omaks. Õnneks olen arenemisvõimeline ja midagi niisma ei pea ega tähista, lihtsalt sellepärast. et kõik teevad nii. Meie käisime ema juures jõulusid pidamas kingitusi vahetamas veel pikemat aega aastavahetuse kandis, sest saime siis õdede peredega ema juures kokku. Meil olid juba nääride ajal sellised traditsioonid, et päkapikud peitsid kingitused tubadesse ära ja kõigepealt tuli kõikidel kuuse all salmi lugeda või mingi muu etteaste teha, et oma kingitus lunastada. Kui kõik olid oma etteaste teinud asusime kingitusi otsima. Kuna meid olid 8- 10 inimese ringis koos lastega, siis oli elevust, etteasteid, ostimist ja kingitusi küllaltki palju. See oli lahe tegevus. Vahel mängisime ka lauamänge.
Aasta 2000 ja jõulud.
Siis tekkis oma pere, lõime omad jõulutradistioonid. Jõululauale said oma jõulusöögid. Meie peamine piduroog on alati olnud rikkalik juustu-spinatipirukas ja üldse ei ole ma kunagi teinud ise hapukapsast. Magustoiduks on meil pidulikul puhul alati olnud isetehtud küpsisetort. Leidsin meile oma imearmas kiriku Lõuna-Eestis (Urvastes), kus lasksime oma poja ristida ja mina ka ennast ristida. Mitte sellepärast, et kõik ristisid ennast vaid sellepärast, et ma tundsin, et tahan seda lasta teha, et olen selleks valmis. Oli jõulukuusk ja oma kindel jõuluvana, kes käis meie juures mitu aastat järjest. Ta teadis juba meie peret ja tundis mu poega. See on nii armas, kui aastaid on üks ja sama jõuluvana, kes tuleb kingikotiga väljastpoolt peret. Kellel on peres väikesed lapsed, panustage sellesse, see tasub ennast ära! Lauamänge mängisime ikka edasi.
Aastal 2010 muutusid jälle traditsioonid.
Koos lapse kasvamisega tuli muuta ka jõulude tähistamist ja tradistioone. On selge, et teismelist ei ole mõtet kirikiusse vedada ja jõuluvana tegelik olemus oli ka välja tulnud. Jõulusöögid ja kingitused jäid ning nii nagu meie enda lapsepõlves nii ka oli meil, et luuletust tuli ikka lugeda, enne kingi avamist. Selle aastakümnendi teises pooles tekkis meil traditsioon käia laeva ühepäevasel Rootsis Stockholmi kruiisil. Seal oli mul poja sõber ka kaasas. Käisime kruisiil mitu aastat ja tavaliselt jõulude ja aastavahetuse vahel, koolivaheaega veetmas.
Üks asi, mida ma ei ole jõulde ajal teinud on, alkoholi ega toitu üle tarbinud. Enamus jõule on mul olnud möödunud üldse ilma alkoholita ja pole ka mingit vajadust alkoholiga jõule tähistada. Kui seda vaja läheb, siis toidu valmistamiseks ja vahel lambaprae juurde on ka vaja.
Mida tõi aasta 2019?
Aasta 2019 tõi mitme minu unistuste täitumise, üks neist oli reis Tšiili. Tšiilis käisin ma üksinda, peaaegu nagu seljakotiga, aga kohvriga. Selle reisi planeerisin ja kogu programmi panin ma ise kokku. Selle reisi ajal täitus ka minu teine unistus ja see oli mägedes looduslikus kuumaveegeisris suplemine, siis kui väljas on külm. See unistus oli minu ajusopis juba lapsepõlevas ja olin selle vahepeal unustanud. Kui avastasin, et Tšiilis on põhjas El Tatio Geisrite väli, kus saab seda teha, siis oli mulle selge, miks mind sinna tõmbas. Kümblesin 2019.a. 29 jaanuari varahommikul kell 8:00 4300 m kõrgusel kuumaveegeisris kui välistemperatuur oli 8C ja vesi 32C. Minu Tšiili reisikirja saad lugeda siit.
29.01.2019
Aasta 2019 oli mulle tähenduslik veel seetõttu, et alustasin pärast kolmeaastast pausi ettevõtlusega meditsiinis, kus ma olin olnud aastast 2004. Aasta lõpus on hea heita pilk tagasi ja lugeda, mis mõtted olid aasta alguses. Loe blogist mida toob aasta 2019.a?
Mida toob uus aastakümme?
Nüüd kohe saab läbi järgmine kümnend ja koos sellega on üks minu eluetapp jälle läbi ja algamas on uus. Poeg on kasvanud suureks, tal kujunevad oma tegemised ja toimetamised (sündinud aastal 2000.a.).
Aasta ja aastakümnendi vahetuse juurde kuulub ka väike pilguheit tulevikku. Mida toob järgmine aastakümme? Hea võimalus on panna oma järgmise kümne aasta plaan paika ja vaadata kuidas hakkab minema. Kindlasti on elus asju, mis ei sõltu ainult meist, aga plaan peab olema, siis on mida muuta …..
Uus aastakümme tuleb kindlasti põnev, uus uks on avatud ja nüüd saab ainult edasi minna. Uued võimalused on avanenud ja avades ühe ukse avanevad järjest uued uksed. Minu kujutluses on tuleviku pilt suures plaanis olemas ja praegu panen ma seda pilti kokku nagu ühte suurt puzzlet, millest teised kõrvalt vaadates sageli aru ei saa, mis sealt kokku tuleb. Aga mina tean, milline see pilt on ja ükskord on see koos ning siis näevad kõik, mis sellel suurel puzzle pildil on ……………
Aasta 2019 algus Tšiilis
Tõesti, elu on huvitav, väga huvitav ja kindlasti läheb veel huvitavamaks.
Loe veel kuidas muuta oma elu siit.