Täna on minu 52 sünnipäev ja ma pole selle numbri üle üldse mitte kurb, just vastupidi on mulle meeldinud alati, kui saan suurema numbri oma vanuseks öelda. On ikka midagi ette juba näidata ….
Oma sünnipäevi olen ma tähistanud alati, aga enamasti mitte suurte pidudega. Olen pidu pidanud siis kui selleks on sisemine tunne, et vot nüüd ma tahan oma sõpru kõiki korraga näha ja olen neile siis ka midagi erilist korraldanud – pakkunud. Kui kõik sõbrad juba ammu oma 35 ja 45 sünnipäevi tähtsalt juubeliks nimetasid, siis mina ütlesin alati, et minu esimene juubel tuleb 50-selt, et mul on veel liiga vara pensionle minna ….
Hispaania keeles tähenda sõna “jubilado” pensionär ja sõna “jubilar” tähendabki pensionile minekut. Nii ka meil nõuka ajal saadeti inimene 50-selt pensionile.
Kui aga see number lähenes, siis selgus, et minu jaoks on nautuke vara ka 50-selt “pensionile” jääda ja kuidagi juhtus nii, et oma 50-ndat sünnipäeva ma ei pidanudki üldse. Lõpuks ei tundunud mulle enam üldse mitte oluline seda tähistada. See pidu ei jäänud pidamata üldse mitte sellepärast, et ma oleks kuidagi põdenud, ei, see jäi pidamata sellepärast, et ei olnud sellist sisemist tunnet, et olen nüüd 50 ja seda on vaja mingi märgilise sündmusega tähistada. See plaan, kuidas ma ome 50-nat süniipäeva tähistan on mul olemas ja millalgi ma seda tähistan. See juhtub siis, kui selleks on õige aeg. Tegelikult olen ennast juba mitmeid aastaid tundnud vanuses 35-38, ja nii ongi, et ju ma olen siis sellesse vanusesse pidama jäänud.
Tähistamine on tähtis.
Kui ma suuri pidustusi ja söömisi ei korralda, siis kuidas ma oma sünnipäeva tähistan? Tähistanud olen ma seda päeva alati ja mulle meeldib sünnipäev. Võin öelda, et siis on mul igal aastal selline tunne nagu oleksin uuesti sündnud ja kõige tähtsam ongi iseendaga sünnipäeva tähistamine. Kes mind paremini tunnevad, siis nemad ilmselt teavad, et mul on kombeks iseendale teha sünnipäeva kingitus. Kindlasti ei kingi ma endale mõnda supikulpi, potte, panne või muud taolist praktilst asja, teen endale kingituseks ikka midagi millel on emotsioon taga. Lõppude lõpuks on ju emotsoonid need, mis meile alles jäävad ja meie meeleolu loovad. Asjad kaovad minevikku, aeguvad ja ei paku meile enam mõne aja pärast huvi, mälestused jäävad.
Kingitus.
Nii ka sellel aastal olen ma endale teinud sünnipäevaks kingituse. Mis kingituseks on, sellest saate ka teie osa, aga seda mitte täna vaid järgmise nädala jooksul. Seekord on see kingitus selline mida saan teie kõigiga jagada ja millest saavad kõik osa ning mis ei saa mitte kunagi otsa ning mis kestab igavesti. Võite teha nüüd oma panused ja pakkumised mis kingituseks on, kes ära arvab saab minult kingituse.
Mida ma teen sünnipäeval?
Kindlasti teen midagi meeledejäävat, samuti just sellel põhjusel, et mälestused on need, mis kestavad ja jäävad alles. Seda mida ma tegin jagan hiljem ka teiega.
Mida ma söön sünnipäeval?
Veel söön ma kindlasti midagi head ja erilist. Tean, et täna on Tartus turul Hispaania toidukaupade müüjad ja peagi lähen sinna endale head ja paremat ostma. Tellisin eile endale musti kividega oliive, eile neil musti ei olnud, kuid nad lubasid tänaseks tuua. Ostan veel sealt superhead Chorizo vorsti, kitsejuustu, häid ökopuuvilju. Mangod ja kiivid on neil superhead ja septembris on minu lemmikute viigimarjade aeg. Suuri söögi koguseid ma ei valmista, nipet, näpet, et saaks erinevaid maitsed, midagi head magusat ka natuke. Eile ostsin kaktuse vilju ja midagi teen neist valmis, mida täpselt veel ei tea. Õhtupoolikul saan siis naudelda head-paremat toitu ja lähedaste seltskonda.
Sünnipäev on pidu minus eneses!
