Jaanipäev on suvisel pööripäeval ning seda, et jaanipäeval tuld tehakse teab ilmselt igaüks. Samuti süükase tänapäeval jaanipäeval šašlõkki. Kuid millised olid eestlaste jaanipäeva kombed vanasti? Mis oli selle aja traditsiooniline toit, milliseid rituaale ja miks sellel päeval läbi viidi. Põnevaid ennustusi mida teha ja palju muud huvitavat saad teada sellest postitusest.
Jaanipäev on 24.juunil ja jaanilaupäev on 23.juunil.
Tänapäeval on jaanilaupäev ja jaanipäev riigipühad. Jaanilaupäeval peetakse Eestis võidupüha, mis tähistab Eesti vägede võitu Vabadussõjas Võnnu lahingus 23. juunil 1919 Landeswehri üle.
Mida tuleks jaanipäeval teha ja mis on suvise pööripäeva traditsioonid, et tulevik oleks ilus ja edukas?
Jaanituli – kõige tähtsam oli muidugi jaanitule tegemine.
Jaanituli oli aasta kõige olulisem tuli, jaanitulle visati vanad puidust asjad mida enam ei vajatud ja põletati ära. Samuti oli tulel suur puhastav toime. Samuti olevat suitsul tõrjemaagia ja puhastav toime.
Ei unustatud ka kariloomi. Kurja silma eest hoidmiseks aeti kariloomi kolm korda ümber tule käima.
Oli uskumus, et kui jätad tulele minemata, siis jäävad pere põllud umbrohuseks ja muutud ise uniseks.
Sellel usukumusel on hea tagapõhi, mina tõlgendan seda nii, et see oli hea võimalus sotsialiseerumiseks, teistega suhtlemiseks, armastuse leidmiseks, sest sellel ajal sotsiaalmeediat ei olnud ja kaaslase ning kontaktide leidmiseks oli vaja minna kuhugi kohapeale.
Jaanipäeva juurde kuulus alati armastuse ja kallima otsimine ning sellega seotud tegevused.
Vallalised naised korjasid põllulilli, punusid neist pärgi pähe, et ennast ehtida. Põllulilli korjati ka kimpudesse ning pandi ööseks padja alla, et näha oma tulevast kallimat jaaniöösel unes.
Selleks pidi vallaline neiu korjama 7 sorti erinevaid põllulilli ja ronima üle 7 aia ning seejärel panema selle lillekimbu endal ööseks padja alla. Siis pidi tulevane kallim ennast unenäos ilmutama. Olen minagi seda noores põlves teinud, ilmselt ka keegi mulle ennast siis ilmutas. ;)
Põllulilled said korjatud, ….
Armastuslaulude laulmine, külakiigel käimine, kiikumine ja lõkke ümber laulmine ning tantsimine ja loodusest armuennete otsimine on olnud suvise pööripäeva traditsioon juba sajandeid.
Armuennustustes oli olulisel kohal veel sõnajalõie ja jaaniussikese otsimine jaaniööl. Kes selle leidis pidi saama veel sellel aastal kindlasti mehele.
Sõnajalaõit pidi minema otsima üksinda!
Jaanipäeva kombed olid veel sportlikud mängud ja jõukatsumine.
Varasematel aegadel kuulus jaanitule juurde maadlemine, jõukatsumine, köievedu ja muud sportilikud ettevõtmised, kus mehed sai näidata oma mehisust ning tugevust naiste ees. Sellel ajal, kui mina olin laps ja noor tehti veel samu asju. Hiljem lisandus kirsa (saapa) viskamine.
Üle tule hüppamine oli samuti väga oluline ning see pidi tooma head tervist nii nagu ka teiste sportlike mängude harrastamine sellel päeval.
Tule ümber tantsimine ja laulmine on olnud iidsetest aegadest jaanitule traditsioon.
Tule ümbe koguneti laulma ja tantsima. Mägiti torupilli, kannelt või lõõtspilli. Pill oli sõltuvalt piirkonna tavadadest, kui pilli ei olnud, siis lauldi ilma pillita ühiselt. Laulmisel oli samuti oma eesmärk, laulude sõnad oli nagu loitsud ja lauldi heast vilja ja karjaõnnest.
Seega, valige hoolega oma laule ja laulusõnu mida sellel ajal kasutate!
Hilisematest aastatest, umbes 20.ndast sajandist pärineb veel tule juures kiikumine, mil hakati küla tuleplatsidele ehitama suuri külakiikesid, millele mahtus korraga palju inimesi kiikuma.
Jaanipäeval olid väga olulised söök ja jook.
Sellel päeval, nii nagu jõuludegi ajal, valmistati paremaid roogasid ning selle päeva jook oli kali, mõdu ja õlu, mida üldjuhul peremees ise ikka valmistas. Kuigi hilisematel aegadel oli võimalik õlut osta ka kõrtsist, siis sellise päeva puhul tegi oma õlle peremees ise.
Omavalmistatud toidud võeti korvidega tule äärede kaasa, kus pühadetoitu söödi ning joodi jaaniõlut või kalja. Õlu oli selle päeva isegi tähtsam kui söök. Mulgimaal valmistati jaanikahja – õlut, millele lisati mett.
Ohvrite toomine ja toidu ohverdamine kuulus samuti jaanipäeva kommete hulka.
Jaaniõlu oli ka ohvrijook, mida visati jaanitullegi. Ohverdati ka toitu, mida visati samuti tulle.
Milliseid toite peamiselt valmistati ja jaanitulel söödi.
Peamised toidud oli valmistatud piimast. Kuna sellel ajal oli piima vabalt saada, sest oli suve algus ja lehmadel oli parim piimaaeg, siis sellest tulenevalt iseloomustab kogu Eesti jaanipäevamenüüd rohke piimatoitude kasutamine.
- Valmistati ja söödi: sõira, korpe ja käkke. Korbid olid kohpiimast ja kas magusad või soolased.
- Valmistati kamakäkke mida söödi hapupimaga.
- Rikkamates taludes, kus olid lambad söödi lambaliha. Peamiselt söödigi lambaliha, millest valmistati samuti käkke.
- Must leib kuulus samuti jaanitule toitude hulka, liha kõrvale, kuid peamine oli ikkagi piim ja piimast valmistatud toidud.
Jaanipäeva puu on kask, käidi saunas ja viheldi.
Enne jaanitulele minemist käidi saunas ja pesti ennast puhtaks ning viheldi.
Vihtlemine ja saunas käimine puhastas keha ja vaimu kõigest halvast ja tõi head tervist.
Kaskedega ja kaseokstega ehiti tule- ja kiigeplats, kodud ning viheldi saunas värskete vihtadega, et vanad harjumused ja kurjad vaimud välja saada ja tugev tervis tagada. Saunal nagu tuleligi on rituaalne puhastav toime.
Kasekokste või väikeste vihakimpudega aeti tule ümber üksteist taga ja löödi kergelt kaseoskaga, samuti löödi loomi kaseokstega, see pidi tugeva tervise tagama.
Vallalised nooremehed viisid oma väljavalitu akna alla nö “armukase”, et oma tundeid väljendada ning tüdrukule märku anda, et teda on märgatud.
Noored läksid jaaniööl veel paatidega järvele sõitma, kaasas tõrvikud, et valgust näidata. Paatides samuti lauldi.
Sellel ööl ei mindud magama, soovitav oli olla hommikuni üleval, et näha kuidas Koit ja Eha kokku saavad.
Mereääres ootamas millal koit ja eha kokku saavad.
Olen minagi proovinud noorena terve jaaniöö üleval olla ja minu mäletamist mööda see on isegi õnnestunud. Eks varavalges kella 6 kandis, kui tulelt koju jõudsin, siis sai magama keeratud. Soov oli näha kuidas koit ja eha kokku saavad, see pidi samuti õnne ja armastust tooma ning eks ta tõi ka ;).
Ei unustatud maisest ilmast lahkunuid.
Sellel ajal käidi surnuaial ning mälestati ja meenutati lahkunuid. Sõltuvalt piirkonna tradistioonist võeti haudadele kaasa sööke ja jooke ning söödi seal surnuid mälestades ning nendega vesteldes. Surnuaial söömine on Setomaa traditsioon.
See, kui jaanipäeval vihma ei saja pidi suurt õnne tooma.
Muidugi, kui sajab, ei saa ju teha tuld, ümber lõkke tantsida, laulda ega pilli mängida ega metsa sõnajalõit otsima minna. Ilmselt sellepärast ongi see suur õnn ja hea selge ilma ootamine jaanipäevaks eesti rahval veres.
Jaanipäevaga tähistati veel põllutöödes külvi ja heinakasvuperioodi lõppu ning koristusperioodi algust, sest pärast jaanipäeva algas heinategu. Eks laulusõnadki ütlevad: “Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi, …”
Jaanipäeva kommete hulka kuulus see, et tööd sellel päeval ei tehtud.
Vaba päeva said kõik karjased ja teised lihtsa töö tegijad, et minna jaanitulele lõbutsema. Seda päeva on nimetatud veel karjastepäevaks.
Kuidas peol särada saad lugeda siit.
Loe siit kuidas me Ameerikas jaanipäeva tähistasime.
- Hõrgud ricotta kakukesed – tervislik ja valgurikas alternatiiv muffinitele
- Unistuste elu soojal maal palmide all: Hispaania vs Portugal
- Toit ja tervis: 7 tõde, mida peaksid teadma igapäevaselt
- 6 lihtsat asja, mis aitavad vähendada stressi ja pingeid
- Tapas ja peolaua suupisted: 7 snäki ideed suviseks aiapeoks
Kasutatud allikad:
https://www.mulgimaa.ee/mulgi-keel-ja-meel/rahvaluule-ja-parimus/kombeid-ja-parimusi/jaanipaev
https://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-jaanipaev.php