Mister Beani naljad. Minu päeva nali.
Otsustasin, et hakkan jagama naljakaid juhtumeid, mis on minu endaga juhtunud. Tõepoolest, vahepeal olen nagu mister Bean ?. Ma ise ei vihasta kunagi selliste juhtumite peale, vaid naeran ja räägin ka teistele, sest elus peab ju nalja ka saama.
Eile juhtus minuga näiteks selline naljakas asi. Oli päris kiire päev nagu viimased kuud on olnud ja lõunale ei olnud ma jõudnud minna. Kella 15 paiku lõpuks aja, et minna töökoha lähedal asuvasse RIMI-sse endale midagi söögiks osta. Aega oli mul poes käimiseks, tööle tagasi minemiseks ja söömiseks umbes tund, sest 16:30 pidin juba olema Tallinnast Tartu poole sõitvas bussis. RIMI-s oli õnneks sooja toidu letis sööke ja ka salatit. Võtsin poest 3 asja: grillitud kanafilee, salativaliku ja banaani ning suundusin iseteeninduse kassasse.
Mulle meeldib iseteeninduskassas maksta, saab alati kiiremini. Salativalikuga läks õnneks, aga soe söök õnnestus mul kiiruga samuti salativalikuks märkida. No nii, kutsun abi. Abi tahtis just oma kohalt lahkuda, aga kuna sai minu signaali, siis sain tal nö sabast kinni. Soe kana sai parandatud õigeks ja hind oli isegi 2x odavam. Abi tuiskas edasi kuhugi tagaruumidesse. Banaan õnnestus õigesti kaaluda. Vedas!
Asusin maksma ja nagu teada, siis iseteeninduses saab ainult kaardiga maksta. Rabasin rahakotist pangakaardi ja asusin viipama, aga pangakaart pudenes sõrmede vahelt. Ja kuhu, loomulikult mitte maha, vaid iseteenindusleti kaalu alla oleva kasti kaane prao vahele. Seal on kaalu ja triipkoodi lugeja all kupongide kogumise jaoks mingi kast. Nüüd oli mul kaardi kätte saamiseks vaja kutsuda uuesti abi, kes oli kusagil kus ta abi signaali ei saa. Üks inimene oli juba abi ootamas. Abi saabus õnneks üsna kiiresti, aga selgus, et tema kompetentsi ei kuulu selle kasti avamine. Abi läks omakorda abi kutsuma, kes saaks kasti avada. Näha oli, et seda kasi saab avada küll, ma muidugi proovisin natuke ise ka, aga kasti ees oli lukk. Lootsin, et mu kaart on seal sellises kohas, kust ta ikka kätte saab, mitte kusagil sügavamas augus.
Iseteeninduskassa kuhu saab pangakaarte ära sokutada.
Saabus uus abi, kes ei saanud seda kasti samuti lahti, sest tal ei olnud võtit ning ta läks kuhugi võtme järgi. Ta arvas, et ei saa üldse seda lahti. Õnneks tuli ta üsna kiiresti tagasi, väike võtmeke näpus. Ise pobises, et ta ei ole seda mitte kunagi veel avanud. Mina siis lohutasin, et see siis ongi täna uus asi mida ta õpib, sest iga päev on meil alati midagi uut õppida. Tuleb ainult seda tähele panna, mida õpid. Natuke pusimist ja töötaja sai kastikese lahti ning õnneks oli minu pangakaart tõepoolest seal vahes ja õnneks jälle nii, et seda oli sealt võimalik kätt saada. Siis vaatan, et sellel töötajal, kes kasti avas, jookseb ninast verd. Oli siis seda veel vaja. Ütlesin talle viisakalt, et tal jookseb ninast verd. Ta vaatas, et jookseb jah. Õnneks ei jooksnud verd mitte väga palju. Mina sain oma kaardi kätte ja 3 asja ostetud. Nende ostmiseks läks kokku siis umbes 20 minutit.
Hea, et olen optimist.
Lõppkokkuvõttes oli mul hea meel, et pangakaart ei olnud kusagil sellises sügavuses, et oleks kogu kasti pidanud lahti lammutama.
Olen tähele pannud, et millegipärast hakkavad just siis takistused tulema kui sa mõtled, et sul on kiire. Samas nii nagu sa enda energia ja kiirustamise maha rahustad, siis hakkad tegelikult palju kiiremini edasi liikuma. Kohe pärast seda, kui mu pangakaart prao vahele kadus, ma sügavalt hingasin ja endalt kiirustamise maha võtsin, hakkas kõik kulgema normaalselt ja aega tekkis mul kuidagi juurde. Läksin töö juurde, jõudsin süüa ja rääkisin töö juures samuti oma nalja ning naersime. Samuti jõudsin ma täiesti rahulikult bussi peale. Bussis sain magada, õppida hispaania keelt, teha tööd ja lõpuks hakkasin kirjutama seda juttu.
Häid nalju ja naerge iseenda üle, see on kõige parem meelelahutus.
Kes ma olen? Vaata siit.