Kõige tähtsam oma unistuste elu elamiseks on unistamine.
Kui ei ole unistust, siis ei ole ka millegi poole püüelda ja siis kujuneb meie elu mitte meie soovide järgi vaid teiste soovide ja juhuse järgi. Seda nimetatakse enamasti saatuseks, aga nö saatust on meil endal võimalik muuta ja luua endale ise oma unistuste elu.
Unistusi on erinevaid, osad unistused on selliseid, mis saavad realiseeruda kiiremini, mõned unisused on sellised suured ja kaugemad, mille realiseerumine võtab rohkem aega. Tänapäeval nimetatakse unistusi sageli eesmärkideks, kuid minu arust on see liiga materiaalne lähenemine. Kui üks unistus on täitunud, siis tuleb luua uus unistus ja tegelikult peakski olema nö korraga töös mitu unistust.
Eesti kulutuuris on unistamine ja unistajad olnud põlu all. On ju meil natuke halvustav väljend käibel, „Ah ta üks unistaja on ….“. Tavaliselt mõeldakse selle all, et see inimene ei ole kahe jalga maapeal. Meil on ju kultuuriliselt ikka nii, et tuleb teha tööd ja näha vaeva ….., siis aga ei jäägi unistamise jaoks aega. Unistamine on loominguline tegevus ja selleks on vaja aega, rahu, üksiolekut, kujutlusvõimet.
Lapsena me oskame unistada ja meil on palju unistusi.
Tahame mingit mänguasja, tahame kellekski saada, tahame näha uusi paiku ja maid jne …… Kui aga lõpetame kooli, saame kuhugi tööle, abiellume, loome pere, siis sellega sageli unistamine lõppeb, sest need unistused mis olid, on realiseerunud, aga mis edasi ….? Kui me ise edasi ei unista, siis me ei juhi ise oma elu. Tahtsid saada arstiks, õppisid ja said, aga edasi …..? Tahtsid saada peret, ilusat maja, 3 last, hoolivat meest või naist. Said selle, aga edasi ……? Kas sellega siis kõik lõppebki. Kõik need unistused realiseeruvad juba 30-50-ndate eluaastate vahel. Mis saab edasi? Siis, kui need lapsepõlve unistused on täitunud, siis on elu alles 1/3 või poole peal, mitmeid kümneid aastaid on veel ees, mida on vaja täita. Ärge jätke neid aastaid juhusele täitmiseks. Kui lapsed juba „kaela kannavad“, siis on meil uuesti aega enda jaoks ja meil on siis piisvalt kogemusi, et ennast teostada. See ei pea olema just poliitika, kus ennast teostada selles eas, võimalusi on tänapäeval palju.
Milline on minu unistuste elu?
Julgen öelda, et mina olen elanud ja elan oma unistuste elu ja mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma oma unistuste elu elan ning mida vanemaks ma saan, seda rohkem unistusi juurde tuleb. Kui ma olin väike, umbes 6.a, siis mulle meeldis päevitada ja pilvi vaadata, ning ma unistasin, et tahaksin olla seal pilvede juures, neid lähemalt näha. Ma ei saa öelda, et ma oleksin otseselt unistanud lendamisest, aga ma tahtsin olla nende pilvede juures ja nendega koos. Kui ma olin 18.a., ka siis ma päevitasin rannas ja vaatasin pilvi ja siis ma tundsin, et ma tahan lennata nende pilvede vahel. Nii ma otsisingi Tartusse elama tulles ülesse Tartu Lennuklubi ning õppisin purilennukiga lendama. Tegelesin purilennuga üle 10.a, kõik kevaded ja suved veetsin Ridali lennuväljal. Ma mitte ainult ei tegelenud purilennuga vaid see oli mu kirg ja armastust. Lendasin sportlennukiga ja sain ka meistersportlase kandidaadiks. Oleks rohkemgi saanud ja saavutanud, aga siis sai otsa NSVL ning purilend kui spordiala kadus meie eesti maastikult. Minult on praegugi küsitud, et miks ma enam seal ei käi. See unistus sai teoks niipalju kui oli võimalik, spordialana. Hobilendamine nii nagu see praegu Eestis toimub, ei ole minu unistus, aga et spordialana sellega tegeleda, see aeg on möödas, seetõttu ei pöördu ma sinna enam tagasi. Elu on liiga lühike ja unistusi ning asju mida teha veel tahaks on palju, seetõttu ei ole õige elus tagasi pöörduda.
Vabadus.
Üks peamine unistus, minu unistuste elus, on olnud see, et ma oleksin nö vaba. Seda igas mõttes, nii materiaalses mõttes, kui selles, et ma ei peaks käima kusagil tööl kellast kellani ning saaksin teha tööd ja asju siis kui ma ise tahan ja teha sellist tööd mis mulle meeldib. Sellise põhimõttelise vabaduse saavutasin ma oma 30-ndaks eluaastaks. Muidugi on mul olnud ka materiaalsed unistused, nende hulka kuulub loomulikult omada maja, iluaeda ja ilusat autot, ka need on täitunud ning sealtki oli vaja edasi liikuda.
Töö.
Mulle näiteks ei meeldi töötada reedeti ja ka esmaspäeviti mitte ja ma olen õnnelik, et ma seda ei pea tegema. Ma saan valida, kas ma teen tööd reedel või ei tee. Mulle meeldib istuda oma rõdul ja kirjutada, praegu on reede hommikupoolik ja ma kirjutan oma rõdul seda blogi artiklit, selle asemel, et istuda kusagil kontoris ja oodata millal tööpäev ja töönädal lõppevad. Ma saan valida endale sobiva aja puhkamiseks, kui on ilus ilm, siis puhkan ja kui on vihmane ilm, siis teen tööd. Samuti saan ma valida seda, millist tööd ma teen. Aga see kõik ei tule tegelikult niisama. Ma olen sellisest elust unistanud, seda ette kujutanud ja nii see kõik muutub ühel päeval reaalsuseks.
Unistus on armastus.
Me kõik soovime, et meil oleks elus armastust. Soovime, et meid armastataks ja soovime ise armastada. Unistame noorena oma unistuste mehest või naisest. Võib aga juhtuda, et saame kokku temaga ja elame koos, kuid siiski võime ühel päeval märgata, et see elu mis me elame ei ole enam see millest me unistasime ja see inimene ei ole see kellest me unistasime. Elu ja inimesed muutuvad, meie ei saa teisi inimesi muuta, see mida meie muuta saame on meie ise. Siis kui meie elu ei ole enam see millest unistasime ja mida soovime, siis tuleb lihtsalt see kõik maha jätta ja edasi liikuda. See võib olla valus ja võib tunduda raske, aga kui me pole oma eluga rahul, siis tuleb lihtsalt edasi minna.
Minge edasi, ärge jääge paigale.
Meile antakse elus alati uus võimalus ja meile antakse andeks, kui me seda südamest palume. Tuleb leida uuesti ülesse oma unistus ilusast elust, mis on täis armastust ja hoolivust, ja see tuleb, tuleb uuesti ja tuleb uuesti sobiv inimene kellest me unistame. Kui aga selgub, et see ei ole siiski see õige, siis ärge hoidke temast kinni, laske ta lahti, minge edasi, ärge raisake oma elu ja aega. Uut ust ei saa enne avada kui vana pole suletud. Pange julgelt uks seljataga kinni ja liikuge edasi oma unistuste elu suunas.
Minu elus on olnud palju armastust ja palju ilusaid hetki, kõige selle eest ma olen väga tänulik. Täpselt sama palju on olnud ka kurbust ja pisaraid, sest kõik siin elus on tasakaalus. Rõõm ja kurbus on emotsiooni, mis meil on ja ilma nendeta me ei teaks, mis on rõõm. Ärge kartke kurbust ja hingevalu, see käib eluga kaasas, kurbus möödub, kui te olete selle läbi elanud ja siis laske sellel tühimikul, mis tekib, täituda tänulikkusega ja rõõmuga.
Uuendage oma unistusi.
Unistusi tuleb uuendada ja üle vaadata, renoveerida ja kaasajastada, just sama moodi nagu me ostame uusi riideid, uuendame mööblit, remondime kodu, ostame uusi autosid ja telefoni mudeleid. Saame oma tehnikale pidevalt uuendusi ja neid me järgime. Täpselt samuti on ka unistustega. 20.a. tagasi olnud unistused vajavad kaasajastamist ja uuendusi, aga ka värskeid unistusi on vaja pidevalt üle vaadata. Oma unistuste galeriid või mosaiiki on vaja pidevalt täiendada.
Kuidas jõuda oma unistuste eluni?
- Vaadake üle oma unistused mis teil on. Kui unistused on täitunud looge uued unistused. Looge ilus värviline unistuste galerii või mosaiik.
- Leidke iga päev aega, et oma unistused üle vaadata ja unistada. Parim aeg selleks on enne uinumist voodis või looge, leidke endale meelispaik kus unistamas käia.
- Kujutage oma unistuste elu ette võimalikult täpselt, selleks esitage endale järgmised küsimused ja mõelge millised on teie unistuste elu vastused.
- Kus te elate ja kellega koos elate? Mõelge võimalikult täpselt: kas maja, korter, kas linn või maakoht, mis riigis, milline on seal kliima, kes on naabrid, kui lähedal või kaugel, kas koos perega või koos kalli mehe või naisega.
- Mõelge oma tulevikule kuidas, kus ja koos kellega te soovite olla 10., 20. ja 30. aasta pärast. Kus, kellega ja kuidas soovite veeta oma vanaduspäevi.
- Mõelge milline on teie unistuste töökoht ja töö.
- Mõelge kuidas te tahate veeta oma vaba aega. Reisida, lugeda, sportida jne.
Kui te kujutate ette enda unistuste elu, siis mõelge ja kujutage ette kuidas te ennast sealjuures tunnete. - Looge endas see hea tunne, see õnnetunne mida te tunnete oma unistuste elu elades.
Teil ei ole vaja mõelda kuidas teie unistused täituvad, need täituvad, kui te nende eest ilusti hoolitsete, siis täituvad need sageli varemgi kui oskate arvate.
Veel paar olulist asja.
Olge tänulikud.
Paluge, ärge kunagi nõudke ja olge iga täitunud unistuse eest tänulik. Ärge kunagi minge uhkeks ega ülbelks. Kui te muutute ülbeks, siis unistused enam ei täitu sellisel kujul nagu teie seda soovite
See on õige, et õnn on meis endis ja meie enda sees, see on tunne, mis on vaja ülesse leida. Noorena mina vähemalt ei saanud sellest aru, nüüd saan väga hästi. Kui sa elad oma unistuste elu, mille sa ise lood, päev, päeva järel, siis see ongi su enda loodud õnn ja keegi teine ei saa seda sulle tuua ega seda sult ära võtta.
Kindlasti teate „Kukerpilli“ laulu sõnu:
„Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt
tahan lennata, aga näe, kardan kokkupõrget.
Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt
tahan lennata – kuigi kindlam on vaadata lendamas tuvi või kurge.“
Kui lennata tahate, siis just kõrgel tuleb lennata ja ärge kunagi unustage unistamist ….!
Seotud artiklid: “Kuidas muuta oma elu”
Loe veel “Mindfullness”
Seotud lood: http://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/meelerahu/saa-elukunstnikuks-5-sammu-unistuste-elu-loomiseks?id=74313221